Ajaloo õppetekstid: 2019

teisipäev, 26. november 2019

Kirik ja klooster lünktekstid

Harjutus 1

Kasuta lünktekstis järgmisi sõnu: piiskopid, tsölibaadis, jumalateenistuste pidamine, noorimatele,
vaeste, kristlased, paavst

Kirik

Harjutus 2

Joonista oma kodukohale kõige lähem kirik.

Harjutus 3

Kasuta lünktekstis järgmisi sõnu: põrgusse, jõule, usul, Jeesus, oma näo, taevasesse kuningriiki,
patu, puhastustuli, viimsel kohtupäeval, ketseriteks, pühapäevad, kirikupühad, paastu

Mida usuvad kristlased?

Harjutus 4

Kirjuta, millega tegelesid kloostrites mungad ja nunnad

Link töölehele

Muinasajal Eestis päris linnasid ei olnud, olid külad ja maalinnad. 13. sajandil tulnud vallutajad püstitasid kirikuid, kloostreid ja linnuseid. Linnad tekkisid muinaslinnuste asukohtadesse või kaubateede äärde. Keskajal oli Eestis üheksa linna. Tallinn ja Tartu said linnaõiguse juba 13. sajandil. Lisaks suurtele linnadele tekkisid ka nö turuasulad ehk väikelinnad. Neis elas umbes 200-300 inimest ja neid oli kokku 14

Kuhu tekkisid esimesed linnad Eestis? __________________________________________________________

Mitu linna oli keskajal Eestis? __________________________________________________________

Liivimaa maaisandad andsid oma linnuste juures linnakodanikele eluaseme ja sealt edasi areneski linn. Seda nimetati linnasaraseks ehk linnakogukonna ühiseks maavalduseks. Kui linn oli saanud maaisanda käest linnaõiguse, võis ametisse astuda raad, mis oli keskaegne linnavalitsus. Mida suurem linn, seda rohkem oli raes raehärrasid. Raehärrad olid jõukad kaupmehed, väikestes linnades harva ka käsitöölised. Raehärrad oma töö eest palka ei saanud, nii et neil pidi olema enda sissetulek.

Mis on linnasaras?

__________________________________________________________

Mis on raad?

__________________________________________________________

Kes võisid saada raehärradeks?

__________________________________________________________

Eesti linnades elas erinevaid rahvusi. Linnaelanike võib jagada kihtidesse. Ülemkihi moodustasid saksa päritolu kaupmehed ja käsitöölised. Eestlased oli lihttöölised ja vaesed käsitöölised. Neid ei lastudki kõrgematesse ametitesse, samuti takistati neil parematesse gildidesse ja tsunftidesse saamist

Kes moodustasid Eesti linnades ülemkihi?

__________________________________________________________

Mis takistusi tehti linnades eestlastele?

__________________________________________________________

Linnatänavatel oli kuulda mitut meelt. Ülemkoht kõneles alamsaksa keelt. Selles keeles ka kirjutati. Lihtsad inimesed rääkisid kohalikku keelt.

Alates 15. saj II poolest ei tahtnud mõisnikud enam talupoegi linna lasta. Kui aga talupoeg suutis ennast linnas mõisniku eest aasta ja üks päev varjata, oli ta vaba. See seadus ajas mõisnikud väga tihti linnavalitsejatega tülli.

Mis keelt räägiti Eesti linnades?

__________________________________________________________

Kui kaua pidi talupoeg end linnas varjama, et vabaks saada?

__________________________________________________________

Linnad olid kaubanduse ja käsitöö keskused nii nagu mujalgi Euroopas. Tallinn oli väga tähtis kaubasadam. See ühendas Euroopat ja Venemaad. Kuulumine Hansa Liitu oli Eesti ala kaubanduse jaoks väga oluline. Hansakaupmehed võisid sadamatena kasutada vaid Riiat, Tallinnat või Uus-Pärnut. Hansakaupmeeste hulgast valiti ka raehärrasid.

Miks oli Tallinn tähtis kaubasadam?

__________________________________________________________

Tuleta meelde, mis on Hansa Liit

_________________________________________________________________________

Lisaks suurkaupmeestele leidus ka väikekaupmehi, kes kauplesid kohaliku käsitöötoodangu ja kohaliku põllumajandussaadustega. Eesti linnade käsitööd müüdi välisriikidesse vähe. Müüdi näiteks kanepi villakimpe või raidkive. Eesti käsitöö oli pigem mõeldud kohalikele ostmiseks. Ka ei olnud eestlaste toodang nii hea kvaliteediga ja seega ei olnud konkurentsivõimeline.

Mida müüsid eestlased välismaale?

__________________________________________________________

Miks eestlaste käsitööd mujal Euroopas eriti ei ostetud?

_________________________________________________________________________

Eesti linnade keskaegsed nimed

https://learningapps.org/view7086492

Tsunfti loomine: grupitöö

Tuleta meelde:

Mis on tsunft?
kes kuulusid tsunfti?
Milliseid käsitöö alasid oli keskajal olemas?
Mis on skraa?

Grupitöö

Moodustage oma tsunft, tsunfti põhikiri ja lipp

1. Leppige kokku, mis alal teie tsunft tegutseb.

2. Koostage tsunfi põhikiri

Kes teie liikmeks saavad?
Kui kaua seda ala õpib?
Mis kellast kellani on tööaeg, millal on puhkeaeg?
Millised nõuded on seatud teie kaubale?
Mis juhtub, kui nõudeid ei täideta, milline on karistus?

3. Kujundage on tsunfti lipp

Tsunft - töö tekstiga

ET TSUNFT MILLESKI KAHJU EI KANNATAKS…

J. Rannu

Nende sõnadega algas tavaliselt käsitööliste tsunfti skraa.

On teada, et 16. sajandil oli Tallinnas 8 tsunfti, 15. sajandil aga 14. Mõnda tsunfti kuulusid mitme eriala meistrid. Nii näiteks kuulusid ühte tsunfti maalrid, klaassepad ja tislerid. Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud, hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Tsunftide ja rae suhted kujunesid lõplikult välja 15. sajandil, kui raad hakkas ametlikult läbi vaatama ja kinnitama tsunftide põhimäärusi. Tsunfti loomiseks piisas viiest ühe eriala meistrist.

Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus, mis tähendab, et ainult nemad võisid seda toodet toota. Toorainegi muretseti tavaliselt kogu tsunftile korraga. Skraa määras õpipoiste ja sellide arvu, keelas valmistada halvakvaliteedilist kaupa või varjata kauba puudujääke. Tsunfti skraamääras käsitööliste elu hommikust õhtuni. Selles oli öeldud millal tööd alustada ja millal lõpetada, millal pidada lõunavaheaega. Nendest karmidest reeglitest pidid käsitöölised pidama kinni kogu elu - õpipoisiaastatest kuni surmani.

Tsunftid võitlesid nende meistritega, kes ei kuulunud tsunfti. Neid alandati, nende tööd nimetati võltsiks. Teha aga midagi ei saanud: linn suurenes pidevalt uustulnukate ning põgenenud talupoegade arvel.

Käsitööliste väljaõpetamist peeti tsunftides ühiseks asjaks. Õpipoistel oli kindlad kohustused. Kõigepealt pidi ta esitama soovituse, mis annaks tunnistust ta seaduslikust ja vabast päritolust (et ei oleks pärisori). Õpilane maksis sisse käsiraha ja jäi meistri juurde neljanädalasele prooviajale. Kogu tsunfti juuresolekul selgitati talle tema kohustused: "hoida oma meistri au ning mitte häbistada käsitööd, kuna see on püha". Ka õpipoisi võtnud meistril olid kohustused: õpipoissi tuli pidada oma majas; talle tuli süüa anda ja tema eest hoolitseda. Mitte hiljem kui kolme kuu möödudes kanti uue õpipoisi nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas õpipoisiaeg, mis tavaliselt kestis 3-4 aastat (juveliiridel 7 aastat). Mõnedes tsunftides määras õpipoisiaja kindlaks meister ise, vastavalt õpilase andekusele. Ka õpilaste vanus oli erinev. Nii võtsid juveliirid õpipoisteks päris väikseid, kahte esimest õpiaastat nimetatigi "mänguaastateks". Õpipoisiaeg oli käsitöölise elus kõige raskem: tuli harjuda eluga võõras majas, tingimusteta kuuletumisega, peremehe ja perenaise omavoliga, kõige tähtsam oli aga õppida selgeks amet. Kui õpilane ei pidanud vastu ja põgenes, tõi meister ta jõuga tagasi ning karistas. Lisaks sellele tuli põgenikul äraoldud aeg kahekordselt tasa teha. Loobuda õppimisest oli raske, seda võis ainult siis, kui hakati sõduriks.

Kui õpiaeg hakkas läbi saama, kogunesid kõik meistrid pidulikult gildihoonesse. Järgnes omapärane eksam, vastutusrikas hetk nii õpilasele kui ka teda õpetanud meistrile. Iga meister pidi näitama õpilase teadmisi. Kui õpipoisi teadmised osutusid ebapiisavateks, siis määrati õpipoiss teise meistri juurde, esimene meister pidi aga maksma trahvi ning ka teistkordse õppimise kulud.

Kui kõik läks õnnelikult, sai õpipoisist sell, ta oli tsunfti liige, ehkki mitte täieõiguslik. Sell oli vaba inimene, ta võis kanda relva ja võtta osa linna kaitsmisest. Sellid valisid endile ise meistri, kelle juures nad tasu eest töötasid. Ja ehkki ka sell elas meistri majas, oli ta vabastatud paljudest kohustustest ning sõi meistriga ühes lauas. Skraas oli selle kohta öeldud nii: meistrid peavad oma sellidele hästi süüa andma, viimased peavad aga omakorda olema vähenõudlikud.

Ka sellide väljaõpetamine kestis 4 aastat, seadusliku jõu omandas õpitu aga alles pärast rännuaastaid. Tsunft saatis sellid rändama, et nad käiksid paljudes linnades, töötaksid mitmete meistrite juures, õpiksid tundma nende töö saladusi ja -võtteid. Meister eraldas reisimise jaoks igal aastal raha. Juhtus sedagi, et sellil tuli töötada meistri juures kauem kui 4 aastat, et koguda reisimiseks raha.

Enne teeleasumist sai sell tsunftilt vastava tunnistuse. Teel hoolitses iga sell enda eest ise.

Kõikide tsunftide skraad nõudsid rändavale sellile abiandmist. Meister pidi tema juurde ilmunud sellile andma kas paarinädalase töö või mingi rahasumma (tsunfti kassast) reisi jätkamiseks. Pärast 4 aastat kestnud rändamist tuli sell tagasi Tallinna, ühe aasta töötas ta endise meistri juures, jagades temaga oma uusi teadmisi. Tsunftid hindasid niiviisi omandatud kogemusi kõrgelt, kuna sellega täiustati ja arendati vastavat käsitööala, sel kombel levisid uued tooted ja nende valmistamise võtted. Kui Tallinna raad keelas 1631. aastal kingseppadel kõrge kontsaga kingade valmistamise, siis pöördusid meistrid kaebusega Toompeal asuvate võimude poole: "Kui keelust saadakse teada teistes linnades, siis hakatakse seal naerma. Rändsellid meile ei tule, tuleb raskusi tööjõuga, me ei saa uusi oskusi, tsunftile saab osaks häbi."

Just sellil oli keskajal hinnatud tööoskuste edastaja osa, tema läbi sai oskustest ühine vara, mille põhjal kujunes välja oma stiil, kogu ajastu stiil. Keskaegsetes linnades võeti uudistooted ja valmistamisviisid üksteiselt väga kiiresti üle. Ja ehkki nii oli sarnasust üsna palju, säilitati ikkagi ka oma nägu.

Vastavalt skraale võis igaühest pärast rännuaastaid saada meister. See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline.

Kõigepealt tuli sellil tsunftile teatada oma soovist meistriks saada. Pottseppade tsunftis tuli selline "avaldus" teha neli korda, makstes iga kord tsunfti kassasse pool taalrit. Alles pärast tsunftilt loa saamist maksis sell veel 10 taalrit ja asus valmistama meistritööd - šedöövrit.

Samaaegselt lahendas sell kiiresti ka teist ülesannet - otsis pruuti (täieõiguslikuks meistriks võis saada ainult abieluinimene). Pruudiks ei kõlvanud mitte igaüks, pruutki pidi olema tsunftile vastuvõetav, selline, kes tsunfti nime ei häbistaks. Kõige sagedamini valis sell endale naiseks kas tsunfti mõne meistri tütre või lese. Sel puhul olid ka sissemaks ja šedöövri maksumus väiksemad.

Šedöövri valmistamisaeg ei olnud pikk: kuni töö käis, seni tsunfti teised liikmed pidutsesid (meistrikandidaat oli andnud neli toopi hispaania veini, õlut aga nii palju, nagu eksamineerijad tahtsid). Valminud töö pandi tsunftis kõigile vaatamiseks välja. Kõik meistrid silmitsesid seda hoolega ja leidsid tingimata mingi vajakajäämise. Kui meistritöö ikka vastu võeti, siis tegi uus meister veel samal päeval kogu tsunftile peo. Kõik need katsumused läbi teinud, saab sellist meister, auväärt inimene. Meistri tiitel jääb talle igaveseks, ükskõik kus ta ka ei viibiks. Keskajal töötas Tallinnas rohkesti meistreid teistest linnadest ja maadest, mõnd siinsed meistrid pälvisid aga kuulsuse terves Euroopas.

1. Mitu meistrit oli vaja tsunfti loomiseks?

2. Mida tähendab monopoliõigus?

3. Kirjelda, milline oli õpipoisi elu

4. Miks oli oluline, et sell rändaks ringi?

5. Mida pidi tegema selleks, et saada meistriks?

Allikas: https://www.miksike.ee/docs/lisa/2klass/2joostes/tsunft.htm

Hansa Liit - iseseisev ülesanne

Leia küsimustele vastused.

1) Millal Hansa Liit tegutses?
2) Miks loodi Hansa Liit?
3) Kui palju linnu kuulusid Hansa Liitu?
4) Mida tehti hansapäevadel?
5) Kaubateed:
* Mida veeti idast läände?
*Mida veeti läänest itta?
6) Nimeta Eesti linnad, miskuulusid Hansa Liitu.
7) Millal Hansa Liit oma tähtsuse kaotas?
8) Miks oli kaupmeestel kasulik Hansa Liitu kuuluda?

Keskaegse linna valitsemine

Kuhu rajati keskajal linnu?

Iga keskaegne linn oli rajatud kellegi maa peale. Maa omanikku nimetati maahärraks. Selleks võis olla kuningas, mõni aadlik või piiskop. Algselt oli tal suur võim linna üle - ta võis kehtestada makse, mõista kohut, kehtestada omad nõuded kauplemisele ja nende täitmist jälgida. Samas pidi ta kaupmeestele tagama, et tema kaitse all on neil ohutu kaubelda.
Linnad tõid maaisandale palju tulu. Seega hakkasid linnaelanikud ühe rohkem tahtma iseseisvust - end ise valitseda. 12. -13. sajandil see paljudel linnadel ka õnnestus.

Linnad hakkavad end ise valitsema

Linnade valitsemise aluseks oli maahärra poolt antud linnaõigus, mis põhines kohalikel seadustel, maahärra poolt välja antud privileegide ja rae loodud seadustest. Linna ametlikuks eksisteerimiseks pidi maaisand sellele andma linnaõiguse.

Linnriigid - omasid iseseisvat sise- ja välispoliitikat, nt Veneetsia ja Genova

vabalinnad- omasid laiaulatuslikku omavalitsust (nt Köln, Mainz)
riigilinnad - kõrgem võim kuulus maahärra esindajale (Nt Nürnberg, Augsburg)

Linnavalitsus ehk raad

Täieliku või osalise omavalitsuse saavutanud linna juhtis linnanõukogu ehk raad, mille eesotsas seisis linnapea (nimetati ka meer või bürgermeiser).
Rae liikmed valiti kõige tavaliselt rikaste kaupmeeste seast. Mõni linn lubas raadi ka käsitöölisi, aga seda oli harva. Naisi ja teisi linnaelanikke raadi ei võetud. Mõnikord valiti ühe perekonna liikmeid pidevalt raadi. Tekkis linna ülemkiht. Rae liikmeid nimetati raehärradeks. Eraldi palka nad ei saanud, nii siis pidi nende enda sissetulek olema piisav. Raehärraks olemine oli auasi. Samas oli raehärradel mitmeid eesõigusi, näiteks olid nad osade maksude maksmisest vabastatud. Rae suurus olenes linna suurusest.

Rae ülesanded:

Hoolitsesid linna heakorra ja kindlustamise eest
Pidid soodustama kaubandust ja käsitööd
Kaitsesid linna huve teiste linnade ja maahärra eest
Hoolitsesid kirikute ja koolide eest
Kandsid hoolt vaeste, santide ja tõbiste eest
Mõistsid kohut
Pidid tagama oma elanike kaitsmise (kaitserajatised)
Linna müüri ehitama või tagama selle korrasoleku
Pidid tagama avaliku rahu ja korra
Juhtisid linna majandust: hoidsid kontrolli all kulutusi ja leidsid vajadusel uusi sissetulekuid
Linna heakord: sillutatud tänavad, kaevude jms rajamine

Linna sissetulekud: ehitiste ja maatükkide rent, kaupadele kehtestatud maksud, kodanikuraha, kohtutulud, trahvirahad jne.

Linnaelanikud

Linnakodanikuks saadi kas läbi sünni või teatud aja linnas elades. Aasta ja üks päev linnas elamist tegi isegi talupoja mõisniku võimu alt vabaks. Linnakodanik pidi andma kodanikuvande ja maksma kodanikumaksu. Mõnikord oli tingimus, et kodanik peab omama ka kinnisvara (maja või maatükk nt) ka olema mõne käsitööala meister.

Linnas oli väga palju erinevaid inimesi.

Ülemkiht oli kõige tähtsam ja rikkam. Sinna kuulusid maaisandad, aadlikud, suurkaupmehed

Keskkihti kuulusid käsitöölised, väikekaupmehed, kirjutajad, ametnikud. Nemad linna valitsemises ei osalenud

Alamkiht oli kõige kirjum. Seal oli teenijaid, kerjuseid, päevatöölisi, sulaseid, autu ameti pidajaid (timukas ja surnumatja), heidikud. Nemad olid ka kõige vaesemad.