Tööstuslik pööre ja kapitalism

 Tööstuslik pööre

 18. saj II pool ja 19. saj algus

Mis on tööstuslik revolutsioon?

Üleminek käsitöölt mehhaniseeritud tootmisele ehk tööstuslikule tootmisele.
Leiutati uusi masinaid, mis aitasid toota kaupu üha kiiremini ja odavamalt. See tõi aga arengu ka muudes alades. Selleks, et rohkem toota, oli vaja töölisi ja toorainet. Kuna paljudes riikides oli pärisorjus kaotatud või hakati kaotama, siis said maalt inimesed linna minna ja tööjõu mure oli lahendatud. Toorainet (nt raud, kivisüsi) saadi kas enda maalt või kolooniatest. Arenema hakaks ka transport (nt rongiliiklus), kuna kaupa oli vaja vedada kaugele. Tekkis konkurents, nii taheti veelgi odavamalt ja rohkem toota.
Töö koondus suurtesse vabrikutesse, kus inimestel ei olnud töö tegemiseks erilisi oskusi vaja. Tekkis tööjaotus - igaüks tegi vabrikus oma osa. Enam ei saanud töötajad kodus töö kallal nokitseda, vaid töö algas ja lõppes kõigil ühel ja samal ajal vabrikus. Aurumasina käigus hoidmine oli kulukas ning taheti maksimaalselt kogu aeg ära kasutada.

Aurumasin ja kivisüsi
Aurumasinad köeti kivisöega. Aurumasinad hoidsid teised masinad töös. Masinate ehitamiseks vajati rauda. Seega oli väga oluline osa kivisöe- ja rauakaevandustel.  

Algus Inglismaalt
Kuna seal oli väga tähtis villatöötlemine, hakatigi uuendama ketramist ja kudumist. Leiutati ketrusmasin, mis tegi ühe lõngarulli asemel korraga 16. Aastal 1812 tegi üks masin ära 200 ketraja töö.
Miks just Inglismaa?
* Inglismaal oli talurahvas vaba ja üsna heal järjel (palgad olid kõrgemad kui mujal). Seega said nad tooteid osta ja olid ka tööjõuks vabrikutele.
* Inglismaale tulid ka kolooniad kasuks. Sealt sai odavat roomaterjali (nt puuvilla riide tegemiseks).
* Inglismaal oli palju kivisütt, mida oli vaja aurumasinate käigushoidmiseks.
masinad asendasid inimeste kalli tööjõu odaval kütusel töötavate masinatega. 

Hiljem levis tööstuslik revolutsioon ka mujale maadesse.

Uued tootmisharud, energiaallikad, leiutised
Metall ja teras muutusid väga oluliseks -> masinaehitus
Edusammud keemias - sünteetilised värvid ja liimid
elekter - 1880 ehitati esimesed elektrijaamad ja liinid. 1890 elektrimootor
nafta - odav küte kivisöe asemel. 1897 esimene sisepõlemismootor
Uued leiutised nt dünamiit

tööstusriik- riik, mille majanduslik ja sõjaline võimsus põhineb tööstusel 
mehhaniseerimine- inimeste või loomade lihasjõu masinatega asendama

 

Kapitalism 

Esimesed vabrikud olid väikesed. Tehnoloogia arenedes läksid need aga suuremaks. Uute masinate ostmine oli vabrikuomanikele väga kulukas. Väljaminekuks olid ka vabrikuhooned ise ja tööliste palgas. Oma vabrikut oli ühel inimesel väga kallis omada - oli vaja suurt algkapitali. Kapital oli vara või raha, mida oli töö käigus hoidmiseks vaja. Suurte tehaste rajamiseks moodustati aktsiaseltse, kus vabrikut omasid mitu inimest. Mõnikord ei juhtinud o9manikud ise vabriku tööd, vaid palkasid selleks vabrikudirektori ja ülevaatajad.
Majanduslik korraldus, mis põhineb ettevõtjate eraomandil ehk kapitalil, tööstuslikul tootmisel ja palgatööjõul nimetati kapitalismiks. Selle eesmärgiks oli teenida võimalikult palju kasumit. Samas suurendas see ühiskonnas ebavõrdsust (vaeste ja rikaste vahe kasvas) ja nende süüks pandi palgatööliste viletsat olukorda.  Tihti oli nii, et kapital ja tootmisvahendid oli koondunud rikaste kätte ning vaestel jäi vaid töötaja roll. 

Monopol – kui ettevõte saavutab enamuse mingis turuosas. Näiteks kuulus ühe ettevõtte  kätte enamus naftatootmisest, ainus konkurents olid väikeettevõtted, kel ei olnud võimalus kaugele turule pääseda.19. saj olid monopolid rasketööstuses, relvatööstus, kütusetootmised, energia. Riik sekkus, et asi võrdsem ja ausam oleks.

Tekst on  refereeritud "Uusaeg II osa", Avita 2013

Riigivõim ja aadel: aadlikud Eestis 17. ja 18. sajandil

Ülesanne.
Loe teksti. Täida teksti põhjal tööleht:




Eesti alad enne Põhjasõda: 

https://www.zum.de/whkmla/region/eceurope/xswlivonia.html

Kollane - Eesti kubermang, kuulus Rootsile

Erkroheline- Liivimaa kubermang, kuulus Poola-Leedule

Tumeroheline - Taani valdused

Eesti ala oli jaotatud kolme erineva kuninga vahel - Taani, Rootsi ja Poola. Sellepärast ei valitsetud Eesti alasid ka ühtemoodi. Näiteks Eestimaa kubermangus (kaardil kollane) kehtisid Rootsi kuningriigi seadused. Kuid riigid vajasid kohalike mõisnike toetust, seega pakuti neile privileege ehk eriõigusi. Kui aadlikele lubati, et nende võim säilib või läheb isegi paremaks, siis ei mässanud nad valitseva kuninga vastu. Mõnikord siiski riigid üritasid Eesti alasid enda riigi seadustele allutada, kuid see oli väga raske. 

Millised privileegid olid aadlikele tähtsad? 

• Nende usu säilimine
• Maaomand ja õigus pärandada
• Maksuvabastus kuninga ees
• Omavalitsus ehk rüütelkond otsustab maa siseasjade üle
• Kohtuvõim talupoegade üle
• Ametite jagamine aadli poegadele
• Kontroll kiriku üle

Aadlid Poola-Leedu aladel

Alguses oldi aadliprivileegidega nõus. Kuid kui tuli võimule Poola kuningas Stefan Batory 81576-1586), siis hakati Liivimaa aladel ümberkorraldusi tegema. 

• Liivimaa jaotati Poola eeskujul vojevoodkondadeks
• 3/4 maast kuulus nüüd riigile
• Maad jagati Poola ja Leedu aadlikele
• Hakati katoliiklust peale suruma
• Sakslaste tähtsus vähenes

Aadlid Rootsi aladel

Kõige suuremad privileegid olid Eestimaa aadil. Rootsi üritas 17. sajandil valitseda Eestimaad nagu Rootsit, näiteks vabastada talupojad pärisorjusest. Kuid kohalik rüütelkond lükkas kõik ettepanekud tagasi. 

Kuninga käes oli alguses üle poole maast, kuid varsti oli peaaegu kogu Eestimaa aadlike omand, mitte kuninga. Riik andis maa-alasid tasuks aadlikele, kes olid riiki sõjas aidanud. Kuid Rootsi riik ei saanud Eesti kubermangust enam piisavalt tulu. Maade tagasi võtmisele seisid aga aadlikud vastu.

Karl XI (1660-1697) oli abolutistlik monarh. tema otsustas, et maa-alad tuleb aadlilt tagasi võtta. Eesti- ja Liivimaa aladel võeti tagasi mõisad, mis olid läänistatud Rootsi ajal. Need, kes omasid maid ja mõisaid varem, said oma maa endale jätta. Tagasivõetud mõisad anti omanikele rendile. Nii kasvas riigi sissetulek. Rendimõisates määrati kindlaks ka talupoegade kohustused. 

Aadlid Vene võimu all (alates 1710)

1710. aastal läksid Eesti alad Vene keisririigi koosseisu. Alistumislepinguga lepiti kokku, et Balti aladel säilib luteri usk, rüütelkondadele jäävad nende õigused, kohtuvõim jääb aadlike korraldada ja riik ei tohi teistele aadli mõisaid maha müüa.
Peeter I taastas kõik aadlike privileegid, mis nad Rootsi ajal kaotasid. Osad aadlikud said ka oma mõisad tagasi. Eesti aladel hakkas kehtima Balti erikord. See tähendas, et Vene keisririigi seadused kehtisid siin vaid siis, kui need ei sattunud kohalike rüütelkondade ja linnade õigustega vastuollu.
Tänu sellele, et Vene keisririik oli nende õigused taastanud, olid Baltisaksa aadlikud riigile ustavad. Nad säilitasid oma võimu, kuigi olid Vene keisririigi osa.
Balti erikord sattus ohtu keisrinna Katariina II ajal, mil Eesti alade valitsemine ja kohtukord muutus sarnasemaks ülejäänud Vene riigiga. Pärast tema surma Katariina muutused tühistati ja aadlikud said oma eriõigused taas tagasi. Paljud aadlikud tegid karjääri Vene keisririigi sõjaväes või riigiametnikena. 

Tekst refereeritud "Ajaloo õpik 8. klassile. Uusaeg, I osa", Pärtel Piirimäe, Avita kirjastus

Kirik ja klooster lünktekstid

Harjutus 1

Kasuta lünktekstis järgmisi sõnu: piiskopid, tsölibaadis, jumalateenistuste pidamine, noorimatele,
vaeste, kristlased, paavst

Kirik

Harjutus 2

Joonista oma kodukohale kõige lähem kirik.

Harjutus 3

Kasuta lünktekstis järgmisi sõnu: põrgusse, jõule, usul, Jeesus, oma näo, taevasesse kuningriiki,
patu, puhastustuli, viimsel kohtupäeval, ketseriteks, pühapäevad, kirikupühad, paastu

Mida usuvad kristlased? 

Harjutus 4

Kirjuta, millega tegelesid kloostrites mungad ja nunnad

Link töölehele

Eesti linnad keskajal

Eesti linnad

Muinasajal Eestis päris linnasid ei olnud, olid külad ja maalinnad. 13. sajandil tulnud vallutajad püstitasid kirikuid, kloostreid ja linnuseid. Linnad tekkisid muinaslinnuste asukohtadesse või kaubateede äärde.  Keskajal oli Eestis üheksa linna. Tallinn ja Tartu said linnaõiguse juba 13. sajandil. Lisaks suurtele linnadele tekkisid ka nö turuasulad ehk väikelinnad. Neis elas umbes 200-300 inimest ja neid oli kokku 14

Kuhu tekkisid esimesed linnad Eestis? __________________________________________________________

Mitu linna oli keskajal Eestis? __________________________________________________________

Liivimaa maaisandad andsid oma linnuste juures linnakodanikele eluaseme ja sealt edasi areneski linn. Seda nimetati linnasaraseks ehk linnakogukonna ühiseks maavalduseks. Kui linn oli saanud maaisanda käest linnaõiguse, võis ametisse astuda raad, mis oli keskaegne linnavalitsus. Mida suurem linn, seda rohkem oli raes raehärrasid. Raehärrad olid jõukad kaupmehed, väikestes linnades harva ka käsitöölised. Raehärrad oma töö eest palka ei saanud, nii et neil pidi olema enda sissetulek.

Mis on linnasaras? 

__________________________________________________________

Mis on raad? 

__________________________________________________________

Kes võisid saada raehärradeks? 

__________________________________________________________

Eesti linnades elas erinevaid rahvusi. Linnaelanike võib jagada kihtidesse. Ülemkihi moodustasid saksa päritolu kaupmehed ja käsitöölised. Eestlased oli lihttöölised ja vaesed käsitöölised. Neid ei lastudki kõrgematesse ametitesse, samuti takistati neil parematesse gildidesse ja tsunftidesse saamist

Kes moodustasid Eesti linnades ülemkihi? 

__________________________________________________________

Mis takistusi tehti linnades eestlastele? 

__________________________________________________________

Linnatänavatel oli kuulda mitut meelt. Ülemkoht kõneles alamsaksa keelt. Selles keeles ka kirjutati. Lihtsad inimesed rääkisid kohalikku keelt. 

Alates 15. saj II poolest ei tahtnud mõisnikud enam talupoegi linna lasta. Kui aga talupoeg suutis ennast linnas mõisniku eest aasta ja üks päev varjata, oli ta vaba. See seadus ajas mõisnikud väga tihti linnavalitsejatega tülli. 

Mis keelt räägiti Eesti linnades?

__________________________________________________________

Kui kaua pidi talupoeg end linnas varjama, et vabaks saada? 

__________________________________________________________

Linnad olid kaubanduse ja käsitöö keskused nii nagu mujalgi Euroopas. Tallinn oli väga tähtis kaubasadam. See ühendas Euroopat ja Venemaad. Kuulumine Hansa Liitu oli Eesti ala kaubanduse jaoks väga oluline. Hansakaupmehed võisid sadamatena kasutada vaid Riiat, Tallinnat või Uus-Pärnut. Hansakaupmeeste hulgast valiti ka raehärrasid.

Miks oli Tallinn tähtis kaubasadam?

__________________________________________________________

Tuleta meelde, mis on Hansa Liit

_________________________________________________________________________

Lisaks suurkaupmeestele leidus ka väikekaupmehi, kes kauplesid kohaliku käsitöötoodangu ja kohaliku põllumajandussaadustega. Eesti linnade käsitööd müüdi välisriikidesse vähe. Müüdi näiteks kanepi villakimpe või raidkive. Eesti käsitöö oli pigem mõeldud kohalikele ostmiseks. Ka ei olnud eestlaste toodang nii hea kvaliteediga ja seega ei olnud konkurentsivõimeline. 

Mida müüsid eestlased välismaale?

__________________________________________________________

Miks eestlaste käsitööd mujal Euroopas eriti ei ostetud? 

_________________________________________________________________________

Eesti linnade keskaegsed nimed

https://learningapps.org/view7086492

Tsunfti loomine: grupitöö

Tuleta meelde:

• Mis on tsunft?
• kes kuulusid tsunfti?
• Milliseid käsitöö alasid oli keskajal olemas?
• Mis on skraa?

Grupitöö

Moodustage oma tsunft, tsunfti põhikiri ja lipp

1. Leppige kokku, mis alal teie tsunft tegutseb.

2. Koostage tsunfi põhikiri

• Kes teie liikmeks saavad?
• Kui kaua seda ala õpib? 
• Mis kellast kellani on tööaeg, millal on puhkeaeg? 
• Millised nõuded on seatud teie kaubale?
• Mis juhtub, kui nõudeid ei täideta, milline on karistus?

3. Kujundage on tsunfti lipp

Tsunft - töö tekstiga

ET TSUNFT MILLESKI KAHJU EI KANNATAKS… J. Rannu Nende sõnadega algas tavaliselt käsitööliste tsunfti skraa. On teada, et 16. sajandil oli Tallinnas 8 tsunfti, 15. sajandil aga 14. Mõnda tsunfti kuulusid mitme eriala meistrid. Nii näiteks kuulusid ühte tsunfti maalrid, klaassepad ja tislerid. Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud, hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Tsunftide ja rae suhted kujunesid lõplikult välja 15. sajandil, kui raad hakkas ametlikult läbi vaatama ja kinnitama tsunftide põhimäärusi. Tsunfti loomiseks piisas viiest ühe eriala meistrist. Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus, mis tähendab, et ainult nemad võisid seda toodet toota. Toorainegi muretseti tavaliselt kogu tsunftile korraga. Skraa määras õpipoiste ja sellide arvu, keelas valmistada halvakvaliteedilist kaupa või varjata kauba puudujääke. Tsunfti skraamääras käsitööliste elu hommikust õhtuni. Selles oli öeldud millal tööd alustada ja millal lõpetada, millal pidada lõunavaheaega. Nendest karmidest reeglitest pidid käsitöölised pidama kinni kogu elu - õpipoisiaastatest kuni surmani. Tsunftid võitlesid nende meistritega, kes ei kuulunud tsunfti. Neid alandati, nende tööd nimetati võltsiks. Teha aga midagi ei saanud: linn suurenes pidevalt uustulnukate ning põgenenud talupoegade arvel. Käsitööliste väljaõpetamist peeti tsunftides ühiseks asjaks. Õpipoistel oli kindlad kohustused. Kõigepealt pidi ta esitama soovituse, mis annaks tunnistust ta seaduslikust ja vabast päritolust (et ei oleks pärisori). Õpilane maksis sisse käsiraha ja jäi meistri juurde neljanädalasele prooviajale. Kogu tsunfti juuresolekul selgitati talle tema kohustused: "hoida oma meistri au ning mitte häbistada käsitööd, kuna see on püha". Ka õpipoisi võtnud meistril olid kohustused: õpipoissi tuli pidada oma majas; talle tuli süüa anda ja tema eest hoolitseda. Mitte hiljem kui kolme kuu möödudes kanti uue õpipoisi nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas õpipoisiaeg, mis tavaliselt kestis 3-4 aastat (juveliiridel 7 aastat). Mõnedes tsunftides määras õpipoisiaja kindlaks meister ise, vastavalt õpilase andekusele. Ka õpilaste vanus oli erinev. Nii võtsid juveliirid õpipoisteks päris väikseid, kahte esimest õpiaastat nimetatigi "mänguaastateks". Õpipoisiaeg oli käsitöölise elus kõige raskem: tuli harjuda eluga võõras majas, tingimusteta kuuletumisega, peremehe ja perenaise omavoliga, kõige tähtsam oli aga õppida selgeks amet. Kui õpilane ei pidanud vastu ja põgenes, tõi meister ta jõuga tagasi ning karistas. Lisaks sellele tuli põgenikul äraoldud aeg kahekordselt tasa teha. Loobuda õppimisest oli raske, seda võis ainult siis, kui hakati sõduriks. Kui õpiaeg hakkas läbi saama, kogunesid kõik meistrid pidulikult gildihoonesse. Järgnes omapärane eksam, vastutusrikas hetk nii õpilasele kui ka teda õpetanud meistrile. Iga meister pidi näitama õpilase teadmisi. Kui õpipoisi teadmised osutusid ebapiisavateks, siis määrati õpipoiss teise meistri juurde, esimene meister pidi aga maksma trahvi ning ka teistkordse õppimise kulud.  Kui kõik läks õnnelikult, sai õpipoisist sell, ta oli tsunfti liige, ehkki mitte täieõiguslik. Sell oli vaba inimene, ta võis kanda relva ja võtta osa linna kaitsmisest. Sellid valisid endile ise meistri, kelle juures nad tasu eest töötasid. Ja ehkki ka sell elas meistri majas, oli ta vabastatud paljudest kohustustest ning sõi meistriga ühes lauas. Skraas oli selle kohta öeldud nii: meistrid peavad oma sellidele hästi süüa andma, viimased peavad aga omakorda olema vähenõudlikud. Ka sellide väljaõpetamine kestis 4 aastat, seadusliku jõu omandas õpitu aga alles pärast rännuaastaid. Tsunft saatis sellid rändama, et nad käiksid paljudes linnades, töötaksid mitmete meistrite juures, õpiksid tundma nende töö saladusi ja -võtteid. Meister eraldas reisimise jaoks igal aastal raha. Juhtus sedagi, et sellil tuli töötada meistri juures kauem kui 4 aastat, et koguda reisimiseks raha.  Enne teeleasumist sai sell tsunftilt vastava tunnistuse. Teel hoolitses iga sell enda eest ise.  Kõikide tsunftide skraad nõudsid rändavale sellile abiandmist. Meister pidi tema juurde ilmunud sellile andma kas paarinädalase töö või mingi rahasumma (tsunfti kassast) reisi jätkamiseks. Pärast 4 aastat kestnud rändamist tuli sell tagasi Tallinna, ühe aasta töötas ta endise meistri juures, jagades temaga oma uusi teadmisi. Tsunftid hindasid niiviisi omandatud kogemusi kõrgelt, kuna sellega täiustati ja arendati vastavat käsitööala, sel kombel levisid uued tooted ja nende valmistamise võtted. Kui Tallinna raad keelas 1631. aastal kingseppadel kõrge kontsaga kingade valmistamise, siis pöördusid meistrid kaebusega Toompeal asuvate võimude poole: "Kui keelust saadakse teada teistes linnades, siis hakatakse seal naerma. Rändsellid meile ei tule, tuleb raskusi tööjõuga, me ei saa uusi oskusi, tsunftile saab osaks häbi." Just sellil oli keskajal hinnatud tööoskuste edastaja osa, tema läbi sai oskustest ühine vara, mille põhjal kujunes välja oma stiil, kogu ajastu stiil. Keskaegsetes linnades võeti uudistooted ja valmistamisviisid üksteiselt väga kiiresti üle. Ja ehkki nii oli sarnasust üsna palju, säilitati ikkagi ka oma nägu. Vastavalt skraale võis igaühest pärast rännuaastaid saada meister. See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline. Kõigepealt tuli sellil tsunftile teatada oma soovist meistriks saada. Pottseppade tsunftis tuli selline "avaldus" teha neli korda, makstes iga kord tsunfti kassasse pool taalrit. Alles pärast tsunftilt loa saamist maksis sell veel 10 taalrit ja asus valmistama meistritööd - šedöövrit. Samaaegselt lahendas sell kiiresti ka teist ülesannet - otsis pruuti (täieõiguslikuks meistriks võis saada ainult abieluinimene). Pruudiks ei kõlvanud mitte igaüks, pruutki pidi olema tsunftile vastuvõetav, selline, kes tsunfti nime ei häbistaks. Kõige sagedamini valis sell endale naiseks kas tsunfti mõne meistri tütre või lese. Sel puhul olid ka sissemaks ja šedöövri maksumus väiksemad. Šedöövri valmistamisaeg ei olnud pikk: kuni töö käis, seni tsunfti teised liikmed pidutsesid (meistrikandidaat oli andnud neli toopi hispaania veini, õlut aga nii palju, nagu eksamineerijad tahtsid). Valminud töö pandi tsunftis kõigile vaatamiseks välja. Kõik meistrid silmitsesid seda hoolega ja leidsid tingimata mingi vajakajäämise. Kui meistritöö ikka vastu võeti, siis tegi uus meister veel samal päeval kogu tsunftile peo. Kõik need katsumused läbi teinud, saab sellist meister, auväärt inimene. Meistri tiitel jääb talle igaveseks, ükskõik kus ta ka ei viibiks. Keskajal töötas Tallinnas rohkesti meistreid teistest linnadest ja maadest, mõnd siinsed meistrid pälvisid aga kuulsuse terves Euroopas. 1. Mitu meistrit oli vaja tsunfti loomiseks? 2. Mida tähendab monopoliõigus?  3. Kirjelda, milline oli õpipoisi elu 4. Miks oli oluline, et sell rändaks ringi? 5. Mida pidi tegema selleks, et saada meistriks?  Allikas: https://www.miksike.ee/docs/lisa/2klass/2joostes/tsunft.htm

Hansa Liit - iseseisev ülesanne

Leia küsimustele vastused.

1) Millal Hansa Liit tegutses?
2) Miks loodi Hansa Liit?
3) Kui palju linnu kuulusid Hansa Liitu?
4) Mida tehti hansapäevadel?
5) Kaubateed:
* Mida veeti idast läände?
*Mida veeti läänest itta?
6) Nimeta Eesti linnad, miskuulusid Hansa Liitu.
7) Millal Hansa Liit oma tähtsuse kaotas?
8) Miks oli kaupmeestel kasulik Hansa Liitu kuuluda?